| |
Viivi Luik
Seitsmes rahukevad
Uustrükk järelsõnadega
Autori saatesõna „Miks ma selle raamatu kirjutasin?ˮ
Joonas Hellerma: „Raamat päästab maailmaˮ
Maarja Vaino: „„Seitsmes rahukevadˮ – tulevikuromaanˮ
Viivi Luik:
Võib-olla on kogu selle raamatu kirjutamise põhjus ja saladus tõesti ainult mõnes lumele langenud kuumas verepritsmes, mida ma lapsena nägin. Veel tähtsamad, kui verepritsmed lumel, on minu jaoks need külmunud sinilillelehed, mis romaanis lapsele kingitakse.
Selle üllatava kingituse juurde kuuluvad lume alt tõusev igavene päike, kevad ja lootus. Selle raamatu lipukiri ja vapimärk on päike. Lume alt välja kaabitud lootus, mis antakse edasi lapsele, kes ta tulevikku viib.
Viivi Luige romaan „Seitsmes rahukevad″ oli juba oma esmailmumise ajal 1985. aastal suursündmus. Autor kirjeldab sõjajärgse Eesti tegelikkust ja inimeste elu ilustamata ning karmilt. Kuid seda teost kannab imeline kargus ja poeesia. Kohati masendavast viiekümnendate aastate argielust terendab pea igal leheküljel vastu lootusrikas tulevik. Nii tajub „Seitsmenda rahukevadeˮ lugeja end olevat ühekorraga mitmes ajas ja ajastus: selles, mis parajasti on, ja ka selles, mis saabub.
Maarja Vaino: „Õieti jutustavad meile lugu kaks häält: lisaks lapsele ilmub aeg-ajalt teksti ka kõiketeadev autorihääl, mis kommenteerib olevikku tulevikusilmade kaudu ning teab rohkem, kui väike laps teada oleks võinud. Selles autorihääles on midagi rahustavat, see esindab aegade ülest vaatepunkti, mis kinnitab, et isegi suurte tragöödiate ja katkestuste ajal on olemas kestvuseseeme – nii nagu õunapuuseemned lapse isa taskus.ˮ
Joonas Hellerma: „Viivi Luik annab kirjandusele ja kirjanikele erilise ülesande. „Luuletajate närvid” ja „mõtlejate ajurakud” peavad töötama, et hakata vastu unustusele, massikultuurile ja sõjale. Viivi Luige romaan on kõigi nende innustajaks, kellele teevad muret oma ajastu tuuleveskid ja kes otsivad õilsamaks saamise teed.ˮ
Toimetaja Hedi Rosma, kujundaja Andres Tali.
Teose ilmumist toetas Eesti Kultuurkapital.
|
|
